Esitlusele minek, aga ... ei õnnestunud...

Olime just valmistunud selleks loenguks, et meie kord on teha esitlust. Pahaaimamatult ootasime oma korda. Aga juhtus nii, et tegelikult ei saanud me oma ülesandega üldse hakkama. 

Seega tuli analüüs uuesti vormistada. Kui juba teine võimalus on antud, tuleb see kindlasti ka ära kasutada. Teistkordselt samat tööd tehes märkad, uurid-puurid ülesande jälle läbi. Ikka avastad midagi, mis enne kahe silma vahele jäänud - uued ideed, vaatenurgad.. Tagasilöökidel on oma õpetav mõju: 
Inimene võtab end järgmiseks katsumuseks kokku. 
Mingis mõttes õpib kaotama. (kaotades täiustab inimene oma emotsiooneide karikat ka tumedamate toonidega) "Võitu" osatakse ehk rohkem hinnata. Igast olukorrast tuleb midagi noppida enda tarbeks. Kui ta seda ei tee või ei taha teha, siis maailmavaade jääbki vaid väikese kasti piiresse. Kui täiskasvanu ei soovi või ei ole valmis muutuma (arenema), siis jääb tema kasvatamise taotlus õhku rippuma (Kureniit, 1986: 18). 

Just ootamatud situatsioonid, milledeks me ei ole konkreetselt valmistunud, viivad meid kõige rohkem edasi. Inimene ei pruugi sellest kohe aru saada, aga tagantjärele ta mõistab, et ka tagasilöögid elus saavad edasiviivaks jõuks.