Tähtsamad read "Mina kui õppija" tekstist. 

Kursuse alguses ei saanud ma täpselt aru selle loengu üldpildist ja tuumast, aga kuskil nüüd viimase kahe nädala keskel toimus nagu mingi läbimurre. ma ei ole blogis just ISEENNAST analüüsinud. Ausalt öeldes, ma pole seda teadvustatult kunagi teinud. Alateadvuslikult on eneseanalüüsi esinenud siiski kõigil neil kordadel, kui olen pidanud tegema valikuid, otsuseid.

Mulle meeldib teha ülesandeid, mis omavad mulle mingit tähtsust, siis ei pane kõrvalist tegevust üldse tähelegi, valdan teemat ja suhtun töösse positiivsusega. Kui aga ülesanne mingil põhjusel on vastukarva, vajan üht tugevat alguslööki. Aga kohusetunne sunnib ülesande ära tegema.

Grupis töötamisega probleeme ei ole. Vahel kipun ainult arvama, et kui ma tahan, et ülesanne saaks suurepäraselt tehtud, siis pean ise kõik tegema. Mitte, et ma teisi ei usaldaks, vaid mulle meeldib, kui mul on asjast kogu ülevaade, nii tunnen ma ennast kindlamalt.

Valdavalt õpin rohkem pindmiselt, aja puuduse pärast. Kui aga mängus on huvid ja emotsioonid, siis lasun ma iseenesest ülesande kallale täie innuga, mitte mingeid järeleandmisi tehes.

Ajaplaneerimine on tunduvalt paranenud. Alustan varem ja jagan ülesannete koguseid järelejäänud päevade peale võrdselt.

Kui filmianalüüsiga veidi põrusime, siis kogesin taaskord, et ka tagasilöökidel on oma õpetav mõju: ka negatiivsest kogemusest õppimine on siiski õppimine. Mingis mõttes õpib inimene tagasilöökide ajal kaotama, leppima ja uuesti jalule tõusma. Kõige selle mõjul suudab ehk rohkem hinnata neid positiivseid elamusi, emotsioone ja väärtusi.

Mida rohkem on olukordade varieeruvust, üllesannete mitmekülgsust, seda paremini suudan ma säilitada värsket lähenemisviisi. 

Järjest rohkem teadustan ma endale, et igast olukorrast tuleb midagi noppida enda tarbeks. Ainult nii on võimalik areneda.

Kihvt vahejuhtum

Selle nädala kõige huvitavam sündmus, seoses õppimisega täiskasvanueas, võin ma kohe raudpolt-kindlalt öelda, on need 2 tundi, kui ma sõitsin bussiga neljapäeval Tallinnast Pärnu. Nimelt, kuna buss oli juba peaaegu täis, siis olin sunnitud kellegi kõrvale istuma. Juhtus seal teises pingis istuma üks noormees. Nii kuskil 30-ndates, ülikond seljas, musta raamiga prillid ees - soliidne välimus. Ma ei jõudnud veel korralikult istudagi, kui juba ta tegi jutuotsa lahti ja küsis rõõmsal häälele: "et siis Tallinnasse minek, jah?!" Ja siis me hakkasime jutustama iiiiiigasugustel teemadel. Selleks et paremini üksteisest aru saada, siis natuke tuli ka teemaks, millega kumbki tegeleb. Tema oli juhuslikult selline, kes pärast keskkooli pani kohe punuma Ameerikasse õppima. Siis vahepeal elas Inglismaal, Uus-Meremaal, Jaapanis.. (nimekiri maadest oli pikk) ja tegeleb rohkem seal majanduse poole peal, aga nüüd on huvitatud inglise keele õpetamisest. Jutu käigus tuli välja, et ta ei ole lihtsalt 'tühja jutu mees' vaid ta oskas näha asju huvitava külje pealt ja seda ka endale teadvustada.  Temaga me oleme tegevusala poole pealt täiesti erinevad, aga kui me oma vaatenurgad kokku panime, siis teatud teemadel olime täitsa ühel nõul. 

Mitmed teemad, mis tekkisid, olid paljuski seoses nende teemadega, mis tulevad ette Õppimine täiskasvanueas loengus. Kõik see osa, et suhtluses peituvad uued kogemused, uued vaatenurgad - tuleb neid vaid tähele panna. Ka negatiivsetest olukordades tuleks näha midagi õpetlikku; võimalust, kuidas toime tulla selles situatsioonis. Tuleb olla julge, et hakkama saada. jne. Kasvõi kui asi puudutab lihtsalt tee küsimist. vahetpole.. 

Ja neid teemasid aina tuli ja tuli ja tuli.... Isegi hetkel, kui jõudsime tallinna bussijaama, siis seisatasime hetkeks seal ja soovisime üksteisele õnnestumisi siis nendes valdkondades, millest meil jutt oli. väga kihvt. sujuvalt läksime kohe üle 'sina' peale. Aga mitte kordagi polnud sellist lähenemiskatselisi lauseid.  Eks see ole ikka nii, et mõne inimesega sa satud kohe kergesti vestlusesse, teisega aga tuleb pingutada, et teemasid leida. Leidub ikka inimesi erinevaid:)

nii et kõik see tee, alates bussi sisenemisest kuni väljumiseni, sain ma vestluse käigus päris toredaid vaatenurki lisaks .. 

Mitte kunagi ei tea ette, mis järgmisena sul tee peal ette võib tulla!

Meil käis külas Mari

Ma ei oska kuskilt hetkel alustada. Sest olen küllalti seedimas alles Mari juttu. Nimelt midagi juhtus seal loengus. Ma vist sain aru, kuidas peaks ennast analüüsima, vaatama, kirjeldama. Ja samuti ka nägin eneseanalüüsi olemasolu tähtsust. Ma ei ütle, et ma nüüd olen sellel alal tugev tegija, aga ma panen tähele nüüd rohkem. Nagu ma korra juba esimeses blogis mainisin - ma ei ole kirjanik. Ehk pole minu tugevaim külg kirjeldada midagi, kedagi. Aga tasakesi, tasapisi... 

ma panen oma täpsemad mõtted kirja "mina kui õppija" tükki, mille ma siia ka lisan kohekohe..

analüüsi teistkordne lõpetamine. grupitöö analüüs. 

Pole põhjust arvata, et kõik ühes tegevussüsteemis tegutsevad indiviidid tõlgendavad ühtmoodi, millest on vaja lähtuda (Säljo, 2003: 159). ehk siis - kui teha grupitööd mitmete inimestega, siis ei ole see võimalik,et ühte situatsiooni mõistavad kõik täielikult samamoodi. Ka filmi vaadates ja pärast arutades oli meil igaühel oma nägemus teatud olukorra lahendusest, vaatenurgad erinesid üksteise omadest jne. 

Rühmatöö positiivsete külgedena võib märkida järgmist: sotsiaalsete oskuste paranemine, kohusetunne rühma ees, oskuslik rühmatöö ülesannete jaotamine, analüüsi mitmekesisus täna iga grupiliikme erinevale lähenemisele, võimalik argumenteerida, tekib ühine vastutus ning samas sunnib grupitöö ka aega planeerima.
Negatiivsete külgedena aga: ühine vastutus( ühe inimese puudumine mõjutab kõiki-ollakse omavahelises sõltuvuses), tekib raskusi kompromissile jõudmisega, oma plaanide muutmine rühmatöö nimel (nt: kokkusaamise määramisel), erinevate õppimisharjumustega liikmed.
Tuginedes eelkirjutatule võib öelda, et meie rühmas olid ülekaalus positiivsed aspektid. Kompromissidele jõudmine kujunes sujuvalt, sest meil puudus domineeriv isik, kes oleks oma arvamusi peale surunud. Rühmatöö jaotumine nii ajalise kui ka ülesannete arvukuse suhtes toimis tagasilöökideta. Võib öelda, et iga rühmaliige omandas edasisteks rühmatöödeks vajalikke teadmisi, oskusi.

Hetkel tundub, et see ülesanne käesoleva grupiga on lõpusirgel. Tänks, teammates!

Esitlusele minek, aga ... ei õnnestunud...

Olime just valmistunud selleks loenguks, et meie kord on teha esitlust. Pahaaimamatult ootasime oma korda. Aga juhtus nii, et tegelikult ei saanud me oma ülesandega üldse hakkama. 

Seega tuli analüüs uuesti vormistada. Kui juba teine võimalus on antud, tuleb see kindlasti ka ära kasutada. Teistkordselt samat tööd tehes märkad, uurid-puurid ülesande jälle läbi. Ikka avastad midagi, mis enne kahe silma vahele jäänud - uued ideed, vaatenurgad.. Tagasilöökidel on oma õpetav mõju: 
Inimene võtab end järgmiseks katsumuseks kokku. 
Mingis mõttes õpib kaotama. (kaotades täiustab inimene oma emotsiooneide karikat ka tumedamate toonidega) "Võitu" osatakse ehk rohkem hinnata. Igast olukorrast tuleb midagi noppida enda tarbeks. Kui ta seda ei tee või ei taha teha, siis maailmavaade jääbki vaid väikese kasti piiresse. Kui täiskasvanu ei soovi või ei ole valmis muutuma (arenema), siis jääb tema kasvatamise taotlus õhku rippuma (Kureniit, 1986: 18). 

Just ootamatud situatsioonid, milledeks me ei ole konkreetselt valmistunud, viivad meid kõige rohkem edasi. Inimene ei pruugi sellest kohe aru saada, aga tagantjärele ta mõistab, et ka tagasilöögid elus saavad edasiviivaks jõuks.