GRUPIS ÕPPIMINE: Saame hakkama.

Üldiselt olen suhtleja inimene ning seega pole mul probleeme grupis töötamisega. Samas on ka tõid, mida ma tean, et tahan teha individuaalselt. Üldiselt on minu jaoks grupitöö tegemises, kui ühes võimalikus õpistiilis, nii häid kui ka halbu külgi. 

Grupis töötamine võib olla raskendatud, kui liikmetel on liiga erinevad õppimisharjumused, eesmärgid. Järgmise punktina võib rühmatöö tegemist pingeliseks muuta ülesannete jaotamise aspekt – ebavõrdne tööjaotuse korral tasu saamisel liigne võrdsus. Lisaks on ka ajaplaneerimine võimalikke probleeme tekitav nii nagu ka tähtaegadest ja kokkulepetest kinnipidamine. Grupis töötades ei saa teha kõike nii nagu endal tuju hetkel on. Arvestada tuleb kõigiga, ollakse omavahelises sõltuvuses. 

Tõdesin enda puhul fakti, et grupitöid tehes meeldib mulle, kui mul on asjast täielik ülevaade – nii tunnen ennast kindlamalt, võib öelda, et isegi olen kindlam ülesande õnnestumises ning seepärast kaldun võtma ka eestvedaja rolli. Ise mulle see joon tegelikult ei meeldi, seepärast üritan rohkem teisi usaldada. Aga loomulikult oleneb olukord ka sellest, kas ma tunnen kaaslasi või mitte. 

Paralleelselt õppimise vaatlemisega sellel kursusel võtsime ka "õppimist" kui  mõistet ka selle nädalases 'sissejuhatus kasvatusteadustesse' loengus. Siit mõned laused ja mõtted Kuurmelt.

Üldlevinud reaktsioonina sõnale „õppimine“ järgneb arusaam kui institutsionaliseeritud teadmiste omandamine koolipingis. Sealjuures on ammu unustatud, et õppimine oli olemas kaugelt enne igasuguseid koole (Kuurme 2003:122). Järelikult ei tohi unustada fakti, et õppimine toimub mujalgi kui ainult klassiruumis. Ka üleskutse eluaegsele õppimisele ja rohked koolitused ei muuda inimeste elusuhet, kui õppimine endiselt harjumuspärase tekstide äraõppimisega samastatakse (Kuurme 2003:119). Siin tekib küsimus, kas paberi saanud inimene on õppinud inimene? Siin on suur erinevus seoses sellega, kas inimene on lihtsalt õpilane või õppija. Õpilase ja õppija vahe seisab selles, et õpilane vaid kopeerib talle ette antud seisukohti, teadmisi, arusaamu ilma ise neid analüüsimata ja täielikku tähendust mõistmata. Tegevus toimub automaatselt, robotlikult. Õppija aga mõtestab kogetu enda jaoks lahti ja otsustab siis, mis on talle sealt tähenduslik ja vajalik. Näeb õppimist enamas kui pähe tuupimises.