Paralleelselt õppimise vaatlemisega sellel kursusel võtsime ka "õppimist" kui  mõistet ka selle nädalases 'sissejuhatus kasvatusteadustesse' loengus. Siit mõned laused ja mõtted Kuurmelt.

Üldlevinud reaktsioonina sõnale „õppimine“ järgneb arusaam kui institutsionaliseeritud teadmiste omandamine koolipingis. Sealjuures on ammu unustatud, et õppimine oli olemas kaugelt enne igasuguseid koole (Kuurme 2003:122). Järelikult ei tohi unustada fakti, et õppimine toimub mujalgi kui ainult klassiruumis. Ka üleskutse eluaegsele õppimisele ja rohked koolitused ei muuda inimeste elusuhet, kui õppimine endiselt harjumuspärase tekstide äraõppimisega samastatakse (Kuurme 2003:119). Siin tekib küsimus, kas paberi saanud inimene on õppinud inimene? Siin on suur erinevus seoses sellega, kas inimene on lihtsalt õpilane või õppija. Õpilase ja õppija vahe seisab selles, et õpilane vaid kopeerib talle ette antud seisukohti, teadmisi, arusaamu ilma ise neid analüüsimata ja täielikku tähendust mõistmata. Tegevus toimub automaatselt, robotlikult. Õppija aga mõtestab kogetu enda jaoks lahti ja otsustab siis, mis on talle sealt tähenduslik ja vajalik. Näeb õppimist enamas kui pähe tuupimises.